neljapäev, 17. november 2016

Ilmapuu saladuslikud maailmad

H.J. Leppoja & Riina Grethiel

Midgardr

Sissejuhatus

Viikingite kultuur ja mütoloogia on meile, eestlastele, üks oluline võti meie vanema pärandi lahtimõtestamisel. Ehkki eestlaste loomislaulu õunapuu on eelkõige Elupuu ning seega osa suuremast ühtsusteadvuse maatriksist, on ka Skandinaavias tuntud Ilmapuu ehk Yggdrasill tasakaalustatud universumi mudel. Tõlkes tähendab Yggdrasill siiski mitte puud, vaid „Odini hobust“, viidates sellele, et Ilmapuu on avaram teadvusekandja või koguni valguskeha meie teadvusele, võimaldades liikumist olemasolu eri tasandite vahel. Odin ise oli aga Suure Isa ehk jumaliku meespoole võrdkuju, kes müütide järgi pidi ohverdama oma silma, et juua Suure Ema tarkuseallikast. 

Eesti vanades regilauludes tuntakse Odinit aga hoopis Osmina ning seda nime kasutatakse sageli kui sünonüümi Kalevile või Kalevipojale. Paljud meie kohanimed viitavad samuti Odinile – nagu Osmussaar (Odensholm ehk Odini haud) ja Otepää (Odini pea). Kas Odin, keda viikingiajal austati kui Jumal-Isa, võis olla Kalevite soost? Kas Odinit kummardanud kangelaste ja sõjameeste algne ülesanne oli rahumeelse ja harmoonilise jumalannakultuuri kaitsmine? Ja kas Skandinaavia kuulsad ruunid võisid pärineda meie muistsest jumalannakultuurist? Me ei tea konkreetset vastust neile küsimustele, ent juba selliste küsimuste esitamine võib avardada nägemust kaugemast minevikust.

Ruunidel oli Skandinaavias ja ka teiste germaani rahvaste seas väga oluline tähendus. Neid kasutati tihti loitsimisel ning ruun ise tähendab „loitsu“, „saladust“ ja/või „sosinat“. Kui Odin oli õppinud tundma maailma kõiki tarkusi, polnud enam midagi, mida ta ei oleks teadnud. Sellest hoolimata ei olnud tema himu uute teadmiste järele vaibunud. Elavate maailmast teadis ta kõike, vaid surnute tarkused jäid jumalate kuningale saladuseks. Kuid isegi surm polnud piisav takistus, et Odinit heidutada. Nii rippus Odin üheksa päeva ja üheksa ööd Yggdrasillil ilma toidu ja joogita, enne kui suri ning surnuteriiki laskus. Surnute juures õppis Odin tundma maagilisi märke – ruune. Omandanud ruunide väe, suutis Odin end neid kasutades uuesti ellu äratada. Selle müüdiga seostakse ka „Poodud meest“ tarokaartide seas, mis tähistab kõike peapeale pööravat transformatsiooni ning sügavale enese sisse viivat pühitsusprotsessi. 

On täiesti võimalik, et oma versiooni ruunikirjast tundsid ka meie kauged esivanemad, ehkki selle iidse kirja fragmendid on säilinud Eestis vaid peremärkidena. Ruunide tundjad võisid olla pühitsetud, kes usaldasid kirjamärgid pärast ristirüütlite tulekut vanadele tavadele truuks jäänud peredele kaitsetalismanideks. Iidne õpetusliin ise aga katkes ning vallutajad tegid kõik selleks, et siinsest müstilisest pärandist mitte mingit jälge maha ei jääks. Huvitav on siiski see, et eesti keeles ka praegu kirjamärke just „tähtedeks“ nimetatakse. Ilmselt on rahva mälus tugev seos taevatähtede ja maagiliste kirjamärkide vahel, mida tundsid need, kes oskasid avada sisekosmosesse viivaid väravaid. 

Põhjala mütoloogiat ning eriti selle keskmes asuvat Ilmapuud uurides võivad meile mõned ammuununenud teadmised tasapisi meelde tulema hakata ...

Ilmapuu üheksa maailma

Kõik Ilmapuu üheksa maailma on võrdsed osad suurest tervikust. Eraldi käsitledes võib neid vaadata kui universumi erinevaid aspekte, algelemente või teadvustasandeid, mis üksteist tasakaalustavad. Ja kuigi Ilmapuu on eelkõige makrokosmose mudel, saab seda ka mikrokosmosena vaadelda. Sel juhul näeme, et Ilmapuu vertikaaltasandi maailmad vastavad kehatasandil tšakratele. Asgardr ühendab kroontšakra ja kolmanda silma, väljendades jumalikku tarkust (Odin), mida tasakaalustavad armastus (Freyja) ja vägi (Thor). Alfheimr ehk haldjateilm vastab kurgutšakrale ning aitab ühendust saada loomingulisuse ja valgushaldjate inspiratsiooniga. Midgardr peegeldab südant ning teeb antud kontekstis nähtavaks viikingi sõdalaste vägeva kaitse tagant helendava südamevalguse. Svartalfaheimr väljendab nii nabatšakrat kui sakraalkeskust ning on ka sisemise tule ja loomisväe asupaik. Helheimr vastab juurtšakrale ning aitab ühendust saada nii Maa-Ema kui ka Kosmilise Jumalanna endaga. Helheimr on Suure Ema ehk somaatilise tarkuse vald ning täiendpooleks Asgardrile, mida valitseb kõrgema mina poolt juhitud mõistus ehk Suur Isa. 

Lisaks vertikaalteljele on Ilmapuul esindatud ka horisontaaltasand ning need neli horisontaaltasandi maailma kuuluvad Midgardri ehk südametšakra juurde, väljendades nelja algelementi – tuld, vett, maad ja õhku. Olles südametasandi värav, peidab Midgardr eneses viiendat elementi ehk ilmaruumi, millest kõik olemasolev (kaasaarvatud Ilmapuu ise) tekkinud on.

Kehatasandil Ilmapuud vaadeldes näeme, et tegelikult on kõik maailmad ainulaadsed väravad puhta algoleku juurde, mida väljendab keskmine kanal (Asgardris vikerkaaresild ning Helheimris kuldne Gjallarbru sild). Ilmapuu kesktelg ühendab erinevaid maailmu ning tõestab seda, et kõik tasandid on oma puhtas olekus võrdselt väärtuslikud. 


Ilmapuu üheksa maailma
Teksti ja piltide autor H.J. Leppoja

Vanaskandinaavia mütoloogia on täis sümboleid ja salapära, ehkki pealiskaudsel vaatlusel jätab see maailm tihti vägivaldse ja isegi jõhkra mulje, eriti kui viikingisaagasid uurida. Põhjala jumalad tunduvad sõjakad ning paistab, nagu oleks terve nende näiliselt dualistlik maailmakorraldus üles ehitatud vaid võitlemisele. Müüdid on aga aja jooksul palju muutunud ning vaevalt, et ükski neist oma esialgsel kujul säilinud on. Põhjala müüdid levisid suust suhu ja põlvest põlve. Viikingiaja lõpuks loetakse 11. sajandi keskpaika, kuid peamiselt hakati müüte kirja panema alles kaks sajandit hiljem Islandil, kui tõeliseid viikingeid enam ei olnud. Inimesed, kes müüte ja saagasid üles tähendasid, olid ise kristlased ning arvestades kiriku hukkamõistvat suhtumist kõikidesse paganlikesse uskumustesse ja jumalatesse, ei saa neid allikaid päris objektiivseteks pidada. Kas tahtlikult või mitte lisasid kirjapanejad müütidele oma tõlgendusi või arusaamu. 

Põhjala mütoloogia kosmoloogia on üles ehitatud Ilmapuule, mida nimetatakse Yggdrasilliks. See on hiiglaslik igihaljas saarepuu, millel asuvad üheksa maailma. Sümbolina võib Ilmapuu näida vihjena hierarhilisele ja/või polariseerunud kosmoloogilisele korraldusele, kus ülemised maailmad on „head“ ning alumised „halvad“. Taoline käsitlus esineb näiteks „Nooremas Eddas“ ning on arvatavasti mõjutatud kristlusele omasest dualistlikust maailmavaatest. Käesolev maalide tsükkel tutvustab aga teistsugust tõlgendusviisi, mis ei põhine maailmade vastandumisel üksteisele, nagu näiteks taevas-põrgu kontseptsioon, vaid pigem komplementaarsusprintsiibil. Teisisõnu, kui on kaks maailma, näiteks jumalate maailm ja allilm, siis ei ole üks hea ja teine kuri, vaid nad täiendavad üksteist, esindades ühe ja sama ürgjõu kahte erinevat aspekti. Seda ideed on kõige parem lahti seletada, kasutades yin-yang sümbolit, mis märgib kahe vastandliku ürgjõu harmoonilist kooseksistentsi. Puu kosmoloogiat võib vaadelda kui terviklikkuse manifestatsiooni, mis on üheaegselt nii imago mundi („maailma pilt“) kui axis mundi („maailma telg“) ning sillaks erinevate maailmade vahel. 

Ilmapuu nimi Yggdrasill tähendab vanaskandinaavia keeles „Odini hobust“, kuna Yggr („kohutav, hirmuäratav“) on üks Odini kui põhjala jumalate kuninga paljudest nimedest. „Hobust“ võib antud kontekstis vaadata kui transpordivahendit, mis kõiki üheksat maailma üksteisega seob. Seda saab tõlgendada ka kui vihjet müüdile, kus Odin tarkuse omandamiseks end puule üles riputades ohvriks tõi. 

Asgardr

Asgardr ehk jumalate kodu on kõige kõrgemal asuv maailm Yggdrasillil ning seda maailma iseloomustavad hästi kolm kõige tähtsamat jumalat põhjala panteonis – Odin, Thor ja Freyja. Odin on jumalate kuningas, kes on tuntud nii tarkuse- ja poeesiajumala kui ka sõja- ja surmajumalana. Teda saadavad hundid ja kaks ronka – „Mõte“ ja „Mälu“. Odinil on üks silm, sest teise ohverdas ta teadmiste saamise nimel tarkuseallikat valvavale Mimirile. Ühes käes hoiab Odin oda, mis tabab alati märki, teises käes aga joogisarve, mis on täis maagilist skaldimõdu, mille joomine erakordse luuleande annab. Asgardris istub Odin troonil, kust ta võib näha kõike, mis Ilmapuu üheksas maailmas aset leiab. Tema õlgadel olev karusnahast keep on aga vihje viikingite kõige kardetumatele võitlejatele, niinimetatud šamaansõdalastele, keda kutsuti berserker’iteks („karu särkideks“) ja ulfhednar’iteks („hundi nahkadeks“). 

Odini vasakul käel asub äikesejumal Thor, kes on tugevaim jumalate seas. Thor on Odini ja maajumalanna Jördi poeg ning müütides kirjeldatakse teda kui suurt kasvu punaste juuste ja habemega vägimeest. Thoril on käes maagiline vasar Mjöllnir, mis on maailma kõige võimsam relv. Thori valduses on lisaks Mjöllnirile veel kaks maagilist eset – vägevuse vöö ja raudkindad, mille abil saab ta oma võimsat vasarat käsitseda. Kui äikesejumal üle taevalaotuse kihutab, veavad tema kaarikut kaks sokku.

Odini paremal käel on aga Freyja, kes on vaanide soost. Nimelt on põhjala mütoloogias kaks jumalate sugu – aasid ja vaanid. Vaanid kuuluvad vanemasse kihistusse ning see jumalatesugu võib olla seotud iidsete soomeugri jumalustega, keda tunti Läänemere piirkonnas enne viikingiaja saabumist. Müüdid jutustavad, et maailma nooruspäevil toimus aaside ja vaanide vahel verine sõda ning kui viimaks otsustati rahu sõlmida, saatsid aasid mõned endi seast vaanide sekka ja vaanid vastasid samaga.  

Vaan Freyja on armastuse- ja viljakusjumalanna ning samuti on ta seotud nõiakunstiga. Teda saadavad kaks kassi, kes veavad tema kaarikut. Freyjat kujutatakse tihti kuldjuukselisena ning ta on kõige kaunim jumalate seas. Kaelas kannab ta päkapikkude valmistatud kaelakeed nimega Brisingamen (sõnast brisingr – „tuli“ või „merevaik“) ning seljas pistriku sulgedest keepi, mille abil saab ta linnu kujul ringi lennata. Ühes käes hoiab ta saua, sest Freyja on šamaan, kes tunneb maagiat ehk seidr’i, mis oli võlukunstidest vägevaim ning levinud peamiselt naiste seas. Selle praktiseerijaid kutsuti völvadeks, mis tähendab „saua kandja“. Teises käes on Freyjal viljapeade kimp, mis viitab tema kui viljakusjumaluse olemusele ning see iseloomustas üldiselt kõiki vaanide soost jumalaid. Freyjat peetakse ka valküüride kuningannaks. Valküüride ülesanne oli valida välja väärilised sõdalased ning viia nad surmajärgsesse ellu – pooled neist said Odinile, kes saatis oma langenud Valhallasse, ja pooled Freyjale, Folkvangri. Seetõttu oli lahingus langemine väärikas surm, mida iga viikingisõdalane ihkas. Kuna Freyja oli valküüride käskijanna, oli temal õigus oma sõdalased enne välja valida, ning need, kes üle jäid, olid Odini päralt. 

Odini trooni kohal on näha ka Bifrösti-nimelist vikerkaaresilda, mis ühendab Asgardri Midgardri ehk inimeste maailmaga.

Helheimr

Helheimr on surnute riik, mis asub Yggdrasilli juurte vahel. Seda valitseb Hel, vägev hiidude soost jumalanna, Loki ja Angrboda tütar. Kuigi traditsioonilises, kristliku maailmapildi poolt mõjutatud tõlgenduses on Helheimr sünge allilm, siis algsel kujul võis Helheimr Asgardriga võrdselt hiilgav olla. Hel’i nimi tähendab „peidetud“ või „varjatud“ ning mütoloogias on Hel kirjelduste järgi poolenisti musta või tumesinist värvi. Hel’i jalge juures puhkab hiiglaslik koer Garmr, kes on allilma valvuriks – umbes nagu Kerberos kreeka mütoloogias. Ümber Hel’i parema käe on keerdunud madu, mis on tarkuse sümbol. Hel’il on ka Leegitsev Silm, mille abil ta nägi inimeste südametesse ning mitte keegi ei saanud midagi selle pilgu eest varjata. Hel’i trooni seljatoel on niinimetud „loitsumärk“, mis on alternatiivne versioon päikesekettast ning kaitseb kurja eest. Kummalgi pool märki on kujutatud tagurpidi ruun Algiz, mille õigetpidi kujutist nimetatakse „eluruuniks“ ja tagurpidi versiooni „surmaruuniks“. Hel’i trooni taga on Gjallarbru sild, mida katab sädelev kuld ning mida ületades jõutaksegi allilma. 

Hel’i paremal käel on Baldri, Odini ja Friggi noorim ja armastatuim poeg. Baldr on erinevalt enamikest teistest jumalatest rahumeelne ning teda seostatakse valguse, puhtuse, armastuse, õigluse ja andestamisega. Kui Freyja oli kauneim jumalannade seas, siis Baldr on nägusaim jumalate hulgas. Baldri seljataha jääb ka Valhalla, mida kirjeldatakse uhke ja suursuguse kojana vapralt lahingus hukkunud sõdalastele – einherjeritele. Hilisemate tekstide järgi asub Valhalla Asgardris, kuid varasemad allikad viitavad sellele, et Valhalla asus siiski maa sisemuses. 

Hel’i vasakul käel on hiiutar Hyrrokkin („tulest närvutatud“ või „see, kellel on tulest kortsud“), kes oli nii vägev, et ta kutsuti Baldri matusele, sest mitte keegi teine ei jõudnud hiiglaslikku matuselaeva vette lükata. Hyrrokkin saabus kohale, ratsutades hundil ning kasutades ohjadena elavat rästikut. Tema ratsu olevat olnud nii metsik, et Odini poolt seda valvama määratud neli berserkeri ei suutnud hunti ilma teda uimaseks löömata taltsutada. Hyrrokkin lükkas esimesel katsel laeva vette ning seda säärase jõuga, et terve maa vappus.

Midgardr

Midgardr on inimeste maailm, mis tõlkes tähendab "keskel asuvat eluase", sest see maailm asub Yggdrasilli keskel. Pildil on Midgardri kujutatud maastikumaali stiilis, mille põhielemendiks on Skandinaavia majesteetlikud fjordid, teise olulise motiivina aga merel seilavad viikingite laevad, täis kartmatuid meremehi, kes tegelesid nii maadeavastamisega kui ka oma kurikuulsate rüüsteretkedega kristlikus Euroopas. Virmalised taeva taustal väljendavad aga seda puhast algenergiat ning minevikust pärit tarkust, mida viikingid kaitsesid ja mis neile väge andis.

Midgardi ümbritseb Jörmungandr ehk Midgardri madu, üks jumal Loki kardetuimatest lastest ja manala valitsejanna Hel'i vend. Tegemist on hiiglasliku meremaoga, kes kasvas nii suureks, et võis end maailma ümber keerata ja oma saba suhu haarata. Oma saba neelav madu ehk ouroboros on iidne sümbol, mis tähistab lõpmatust ja terviklikkust, samuti elu lõputut ringkäiku.

Niflheimr

Niflheimr on iidne jäämaailm, üks kahest ürgilmast, millest universum alguse sai. Tõlkes tähendab see "udude maailma", mis viitab vee elemendile oma kõige puhtamas ja algsemas olekus. Müütides paikneb see ürgne maailm Midgardrist kaugel põhjas, olles koduks ka härmahiidudele ehk hallahiiglastele, kes aga pildil jäämaailma ürgse vägevuse kõrval üsna väikestena tunduvad. 

Muspellsheimr

Muspellsheimr on tulemaailm ja teine iidne ürgilm. Kui Niflheimr asub põhjas, siis Muspellsheimr jääb lõunasse. Selle elanikeks olid tulehiiud, keda kutsuti Muspelli poegadeks. Muspellsheimris elab ka tulehiid nimega Surtr, kellel on tulest mõõk, mis "särab eredamalt kui päike". Tule ürgmaailma keskmes on purskav vulkaan, mis illustreerib tule elementi kõige algsemal ja taltsutamatumal kujul. 

Jötunheimr

Jötunheimr on Midgardrist itta jääv maailm, mida asustavad samuti hiiud. Vahel nimetatakse seda maailma ka Utgardriks, mis tähendab "teisel pool tara". Põhjala mütoloogias leidub palju erinevaid hiide ning neil on müütides tähtis osa kord jumalate vastaste, kord liitlastena. Elementidest näib Jötunheimr väljendavat avaruse ja vabadusega seonduvat õhu elementi. 

Vanaheimr

Vanaheimr on eluasemeks teisele jumalatesoole – vaanidele. Vaanide kohta ei ole kuigi palju teada ning pole võimatu, et tegu on väga iidsete läänemeresoomlaste jumalatega. Tavaliselt seostatakse vaane viljakuse ja maagiaga ning ainsad teadaolevad vaanid on Freyja ja Freyr ning nende isa merejumal Njördr, kes kõik elavad Asgardris. Veel on mainitud maajumalannana vaani nimega Nerthus, keda peetakse Freyja ja Freyri emaks ning kelle üheks oluliseks kultusekohaks võis olla ka Saaremaal asuv Kaali järv. 

Kuldne koloriit sellel pildil väljendab viljakust, millega seostati kõiki vaane. Kaljul seisev naisekuju on Nerthus ise ning kaljuneem, millel ta seisab, sümboliseerib tema rolli maajumalannana. Käes hoiab ta saua nagu Freyjagi, vihjamaks vaanidele kui seidr’iks nimetatud võlukunsti valdajatele. Tema kõrval seisab metssiga, kes oli oluline kultusloom ka muistsetel aestidel (eestlastel) ning väljendas Suure Jumalanna väge. Elementidest sümboliseerib Vanaheimr maa elementi väga puhtal ja tasakaalustatud kujul. 

Svartalfaheimr

Svartalfaheimri kutsutakse mõnikord ka Nidavelliriks ehk "tumedateks väljadeks". See maailm on koduks päkapikkudele ja niinimetatud tumedatele haldjatele. Päkapikud on maa all elutsevad sepad ja aardevalvurid ning neil on tihti tähtis roll müütides. Meisterseppadena valmistasid nad palju erinevaid imeasju, nende seas ka Freyri kuldharjastega metskuldi Gullinborsti, millel too sai nii päeval kui öösel pimedust kartmata õhus ja merel ratsutada. Lisaks sellele valmistasid päkapikud ka Draupniri-nimelise võru, millest igal üheksandal ööl kaheksa uut sama rasket võru välja ilmub, ning Thori vasara, Mjöllniri. 

Svartalfr tähendab musta või tõmmut haldjat ning see tõmmunahaline maa all elutsev haldjasugu on vastandiks heledatele valgushaldjatele, kes elavad Alfheimris. Pildil on kujutatud kaht maa-alust linna. Ühes neist elavad päkapikud ja teises haldjad. Päkapikkude linna arhitektuur on korrapärane ja funktsionaalne, haldjate linn aga sootuks teistsugune – palju vabam ja korrapäratum, sarnanedes rohkem looduslikele vormidele.

Alfheimr

Alfheimr on koduks heledatele haldjatele ehk valgushaldjatele, kes on müütide järgi "vaadates päikesestki kaunimad". Lisaks sellele on Alfheimr ka vaanide soost valguse- ja viljakusjumal Freyri, Freyja venna kodupaik. Alfheimri kujutamisel on peamiseks inspiratsiooniallikateks olnud William Blake'i maal "Oberon, Titania ja Puck koos tantsivate haldjatega" . 

Vt ka: Ilmapuu saladuslikud maailmad - H.J. Leppoja 

Piltidele lisatud tekst on autori lühendatud ja mõningate muudatustega versioon Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetamisel tehtud praktilisest tööst ILMAPUU PÕHJALA MÜTOLOOGIAS  (Tartu 2016).

neljapäev, 10. november 2016

Riina Grethieli uued mandalad ja väepildid

Need mandalad ja väepildid on loodud taotlusega vahendada meie valgustunud esivanemate energiat, mida anti juba iidsetel aegadel edasi eriliste sümbolite abil. See energia sisaldab ajatuid valgustumisele viivaid õpetusi, mis aitavad luua ühendust tuhandeid aastaid tagasi tekkinud vaimsete ülekandeliinidega kuldajastu loomiseks ja valgustunud eluks siin ja praegu - mis on alati olnud inimeksistentsi üheks kõige suuremaks ja tähtsamaks väljakutseks. 


Kui õpime aru saama meie muistses pärandis peituvast sümbolite keelest, siis siseneme puhtale teadvustasandile, millele need mõistatuslikud sümbolid viitavad. Meie valgustunud esivanemad teadsid, et kui hoomata meele avatud, tühja ja mõõtmatut olekut ehk lõputut teadvusemerd, siis ilmub sealt kõik, mida vajame. Samuti on võimalik ürgolekusse naastes negatiivseid energiaid tühistada ja kogeda pidevat uuenemist. 


Kui puhas teadvus Tühjuses enesest teadlikuks saab, ilmub Suur Ema, kes hõlmab kogu ilmaruumi. Ta on armastav ja valgust kiirgav, ent oma olemuselt Tühjusest lahutamatu. Olles igal pool ja mitte kusagil, on Ta kõik ja mitte miski. Ta on jumalik väljendus meie tõelisele olemusele ning võib ilmuda dünaamilise vikerkaarevalgusena, puhta energiana, mis on vaba kõikidest piirangutest. Psühholoogilisel tasandil aga on Suur Kosmiline Ema meie endi ärganud teadvus - kosmiline tuli, mis põletab ära kõik raskused, sulatab ego tõkked ning lubab meil sirutuda lõpmatusse. 


Kõrgem Tahe ei ole tahe tavatähenduses, vaid puhas lahjendamata Algallika valgus, mille eesmärgiks on taastada algne harmoonia ning vabastada meid kogu inimkonna ajaloo vältel tehtud egovalikute negatiivsete ja kaootiliste tagajärgede käest. Kui häälestume Kõrgemale Tahtele, nihkuvad meie mõtted, tunded, sõnad ja teod – kogu meie elu – kooskõlla suure tervikuga. Me võtame vastu sõnumeid ja juhatust üksnes oma olemuse kõrgematelt tasanditelt, tehes targemaid valikuid, mille tagajärjed on edasiviivad ja tervendavad kõikide asjaosaliste jaoks. Nii juhib Kõrgem Tahe inimest tema arenguteekonnal edasi – üha enam valguse ja armastuse ning teiste jumalike väärtuste suunas. Kõrgema Tahte visuaalne väljendus on püha geomeetria – universaalne teadus matemaatilistest suhetest, harmoonilisest resonantsist ning arhetüüpsetest sümbolitest, mis esinevad kõikjal kogu Loomingus ning pärinevad Allika enese teadvusest. Kõrgema Tahte kiiri on kakskümmend kaks ning tegu on väga võimsa tervendava energiaga. Lisaks aitavad need kiired luua isiklikku ühendust kõrgema minaga ning ankurdada vaimne olemus kehasse. Nii on Kõrgema Tahte kiired meile abiks siis, kui soovime avastada oma jumalikku väge ning olla need, kes me tõeliselt oleme. 


Eestlaste iidne loomislaul on kosmiline meditatsiooniprotsess, mis jutustab nii maailma kui harmoonilise elukeskkonna loomisest müütilise Sinisirje linnu poolt, kes on arhetüübina Suure Jumalanna väljendus, ent praktilisel tasandil tähistab meie enda puhastunud olemust. See laul pärineb muistsest jumalannakultuurist, kus harmoonilise elukeskkonna loomiseks keskenduti teatud jumalike omaduste kehastamisele. Sellega kaasnes eriliste sümbolite kujustamine südamesse ja ka teistesse tšakratesse, et aktiveerida teadvuse sisimat olemust – meie loovat väge ja kõikehõlmavat tarkust. Need sümbolid esindavad ürgoleku energiat kontsentreeritud kujul ja sisaldavad ka potentsiaali plahvatuslikult laieneda, sünnitades sel viisil kogu olemasolu. 


Eestlaste iidses loomislaulus on olulisel kohal Õunapuu kui algne ja polaarsusest vaba Elupuu. See on täiusliku maailma telg, püha puu, mis ilmub merest ehk puhtast algolekust ja sümboliseerib teadvust, mis on saanud enesest teadlikuks. Elupuuvili, mis loomisprotsessi käigus Sinisirje linnuks transformeerub, on aga sümboliks vikerkaarevalguskehale. Kuna vikerkaarevalguskeha ilmub Elupuust, on ta vaba polaarsusest ning väga eriline objekt. Tegu on elava energiaga, mis on võimeline liikuma, looma ja kuju muutma. Kui tuul vilja merre kannab, hakkab õun pöörlema ning keerisest tekib elav valguskeha Loojale Emale, kes omandab nüüd tiivulise kuju ning laskub imelinnuna maapinnale, et ehitada pesa ning luua uut maailma – täiuslikku eluruumi endale ja oma rahvale. See pesa on mandalaruum – Puhas Maa, mis hakkab võnkuma kuldajastu energiates. 

 Puhta teadvuse õied, 2016

Puhas teadvus ja tasakaalustatud elamisviis on loomupärane nii kehale kui kogu elusloodusele. Meie valgustunud esivanemad tundsid harmoonilise ja küllusliku elu valemit ning, keskendudes teatud punktidele kehas, mida aitasid avada erilised väekoodid ka meie rahvuslikes mustrites, oskasid suunduda ürgoleku loomiseelsesse puhtusesse ehk puhta väe seisundisse, kust ammutasid jõudu igapäevaelu väljakutsete lahendamiseks, samuti loomiseks, tervendamiseks ja teadmiste kogumiseks ümbritseva maailma kohta.  


Saades kontakti oma „tõelise kehaga“, hakkame ka oma füüsilist olemust teisiti tajuma ning avastame, et meie keha kui psühhofüüsiline tervik ei olegi nii tahke, kui esmapilgul tundub, vaid võib saada nähtavaks ja ka tajutavaks kui vikerkaarevalguses sillerdav kosmiline muna. Lastes lahti kontseptuaalse nägemuse, avastame, et meie „tõeline keha“ ehk soma ongi alalises muutumises olev energia ja omaette maailmatervik. Meie tõeline keha on asupaigaks õndsusele, soojusele ja puhtale energiale, mis ilmub lakkamatult üha uueneval viisil ürgolekust ehk Algallikast. Just seepärast ongi valgustunud olek leitav kehast enesest ning kui õpime õigel viisil oma kehale keskenduma, avastame otsetee kogu universumit hõlmava ärkveloleku juurde, jäädes samal ajal kindlalt oma füüsilisse inkarnatsiooni ankurdunuks. Me avastame, et teadlikkus olemasolust ei asu mitte meie peas (sest seal saame kontakti üksnes oma piiratud egoga), vaid kogu kehas, mis avab juurdepääsu terve universumi juurde – nii sisemisel, välisel kui ka salajasel ehk varjatud tasandil.  


Viiteid teadlikule unenägemise kui vaimsele praktikale leidub peaaegu kõikides vaimsetes traditsioonides, sh eesti vanades regilauludes („Ilmatütar“, „Kalaneitsi“, „Ori taevas“, „Imeline koda“ jt), mis annavad meile aimu meie esivanemate laialdastest teadmistest teadliku unenägemise vallas ning paljastavad nende iidsete teadmiste hämmastava sarnasuse mitmete tiibeti jooga praktikatega. Oluline on mõista, et kui õpime oma unenägudes teadlikuks saama sellest, et näeme und, võib aset leida väga võimas tervendus. Teadlikku unenägemist oskuslikult rakendades saab lahustada isegi väga sügavale peidetud takistusi ja tervendada ammuunustatud traumasid – ja seda nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil. Teadlik unenägija laskub alateadvuse kaudu oma tõelise olemuse lätetesse ning ankurdab särava valguse teadvuse neile aladele, mis on olnud seni varjatud või tundunud pimedad. 


Vikerkaarevalguskeha on teadvuseseisund, kus meel kogeb plahvatuslikku avardumist, teab korraga kõiki vastuseid oma küsimustele ega muretse enam ebaolulise pärast. Taagast vabanenuna lendab ta kosmilise teadvuse avarustes vabana kui lind, otsides võimalust selle lõputu, tervendava ja õnnestava valguse jagamiseks ja ankurdamiseks. 


© Riina Grethiel Leppoja

esmaspäev, 26. september 2016

Unenägemisest leitud aarded


Riina Grethiel




Iga selge unenägu on värav kas isikliku või kollektiivse tervenemise juurde  juhul kui selle tähendusest aru saada ja kui seda vajadusel transformeerida. Meisterunenägijad väidavad, et üks teadlik unenägu võib võrduda aastatepikkuse tervendusprotsessi ja teraapias käimisega, sest kõige võimsam tervendus leiab aset siis, kui õpime oma unenägudes teadlikuks saama, et tegu on unenäoga. Seda võimet oskuslikult kasutades on võimalik tervendada ka väga sügavale peidetud takistusi ja ammuunustatud traumasid – ja seda nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil. Kui aga öistes unenägudes on veel raske selgust saavutada, on täiesti võimalik unenägudes aset leidvaid sündmusi ja kogetud energiaid transformeerida ka unenäkku taassisenemise abil! Et seda suuta, on alustuseks tähtis oma unenägusid austada ning neid meelde jätta, isegi kui me nende tähendusest kohe aru ei saa.

Paljude põlisrahvaste ja hõimukultuuride jaoks on unenägemine seisund, kus Esivanematelt sõnumeid ja juhatust saadakse. Just unenägemisest on pärit paljude rahvaste pühad lood, laulud ja rituaalid ning unenäomaastikel rändajad on toonud vaimuilmast väga palju tarkust surelike sfääri. Üht ja sama unenägemisruumi jagavaid inimesi seob vaimuilma vägedega ühine side – ja sageli on selleks ühendus Esivanematega. Unenägemine – nii öiste unenägude kui meditatsioonis toimuvate rännakute tähenduses – on paljude hõimurahvaste jaoks sakraalne ruum, kus Esivanemad laskuvad taevast, kerkivad merest või ilmuvad välja maa sisemusest. Kuna unenägemine asub väljaspool aega, on ka tänapäeva inimestel võimalik sellesse pühasse nägemustemaailma siseneda ning luua ühendus ajatu ja igavikulisega. 

Šamaanid ütlevad, et tõeline unenägu on „hinge lend“ ning et selles mõttes võivad unenäod olla ka tõelised kogemused. Viibides unenäos, on võimalik kogeda rõõmu ja kannatust sama elavalt nagu füüsilises maailmas, sest meie teadvusel on kõiki tajusid omav kandja ka unenäoilmas liikudes. See tõestab, et meil on rohkem üks keha ning et meie teadvus on multidimensiooniline. Nii on meil kõigil olemas kaasasündinud võime tavatus reaalsuses tegutseda ning seal kõrgema juhtimise ja vaimse tervenduse allikatele ligi pääseda. 

Unenägu Esivanematest

Seisan avaral õuel ning mind ümbritseb Esivanemate ring. Olen väga suures elevuses, et neid oma silmaga näen. Unenägu on hüperreaalne ning see on igas mõttes tõeline kogemus. Esivanemaid on üsna palju, ent enamik neist seisab varjus ning ma ei näe neid kuigi selgelt. Siiski on esiplaanil mõned säravad kujud, kelle peale langeb läbi puulehtede tungiv päikesevalgus. Need on enamasti naised, kes kannavad valgeid rüüsid, mis on kaunistatud punaste tikanditega. Mustrid on keerukad, meie rahvale iseloomulikud geomeetrilised kirjad ja ornamendid.  

Mõnda aega seisame kõik vaikides, mina keskel, Esivanemad minu ümber. Siis hakkavad Esivanemad liikuma ja mina ühes nendega. Suundume suure ja kõrge tammepalkidest väravani, mille taha Esivanemad kaovad. Mina sellest väravast läbi ei lähe, kuid lahkudes viskab keegi neist mulle tagantkätt ühe väikese eseme. See on hõbedane vesica piscise ehk kalapõie kujuline leheke, mille keskel on punane, õrnalt helendav pärl või kristall. Lehekese küljes on lühike hõbekett, mis ühendab kujundit lainelise servaga poolringi külge. 

Otsisin pikka aega seletust selles unenäos saadud sümboli tähendusele. Viimaks jõudsin järeldusele, et kõik kolm detaili on seotud Suure Jumalannaga. Oletasin, et lainelise servaga poolring tähistab ürgset ja kujutut Vete-ema, kes väljendab vormi mitteomavat algolekumaailma. Vesica piscis ehk kalapõis on aga kosmiline sünnikanal – värav, mille kaudu kõik olemasolev nähtuste maailma siseneb. Tundsin, et ka siin on tegemist Suure Emaga, kellest kõik maailmad sünnivad. Punane pärl seostus aga päikese ja elujõu sümboliga ning näis väljendavat Jumalanna tervendavat kohalolekut siin ja praegu ning ilu, soojuse, õnne, rahu ja külluse saabumist füüsilisse maailma. 

Autori erakogust: "Päikesejumalanna ilmub fotole"

Leidsin hulgaliselt paralleele ka Kalaneitsi lauluga, mis näib olevat selle sama sümboli kirjeldus, ehkki teiste sõnadega. Neist äratundmistest räägin aga pikemalt mõni teine kord. 

Tulles tagasi unenäo enda juurde, sain ajapikku aru, et see unenägu oli ka omamoodi kutse rännakule.  Ja nüüd, rakendades unenäkku taassisenemise tehnikat, kogesin järgmist. 

Seisan taas tammise ukse taga, mis korraga minu ees avaneb. Minu üllatuseks on ukse taga lõputu tume lagendik – tühi ja kõle kõnnumaa. Tunnetan, et tegemist on unustuse energiaga ning see mõjub troostitult ja rusuvalt, lausa lämmatavalt. Võtan välja sümboli, mille Esivanemad mulle unenäos andsid, mõistes nüüd, et siin tasandil on see võti või koguni sõiduk maailmade vahel liikumiseks. Kalapõiekujuline leheke kasvab suureks ning lööb särama, muutudes väravaks, mille kaudu saan sellelt tasandilt lahkuda. 

Seejärel leian end merepõhjast ning mu pea kohal lasub hiiglaslik veemass. Tunnen selle tohutut raskust ja ehkki rõhumistunne on talutav, soovin siit kiiresti lahkuda. Märkan ometi, et veealune maailm on kuiv paik, lihtsalt et meri on taeva asemel. Üles vaadates on võimalik näha kalu ja veetaimi, mis mõjub üsna kummaliselt. (Mulle meenub nüüd, et olen siin varemgi käinud ning et just siin leidis ühe grupirännaku ajal kohtumine Esivanematega. Tookord parandasime kullaketrajate käes katkenud kuldlõnga ehk meie rahva iidsete õpetuste ülekandeliine, avanedes minevikust tulevatele õnnistustele.)


Riina Grethiel "Loojalinnu muna"

Võtan nüüd taas Esivanematelt saadud sümboli välja ning seepeale tekib mere sisse püstloodis ülespoole suunduv kanal, mille kaudu saan tõusta mere pinnale. Liikumine toimub helendava kalakujulise sõiduki sisemuses ja peadpööritava kiirusega. Merepinnale jõudes hämmastab mind tohutult ere valgus. Kogen võimast energiatulva ning tõusen suure hooga lendu. Olen nüüd otsekui hiiglasliku linnu sisemuses ning liuglen taeva all värvilises valguses. Minu all sillerdab meri, kaugemal märkan üht saart. Lendan saare poole, mis võtab omajagu aega. Kohale jõudes asun saart uurima. Algul tundub, et midagi erilist siin pole, kuid siis suundun saare keskele ning leian sealt suurejoonelise koobastiku, mis on maast laeni täis hiilgavaid aardeid. Mulle öeldakse, et see ongi Esivanemate pärand, meie vaimne varandus, ning et käes on aeg seda kollektiivselt  taasavastama hakata. 

Kuigi unenägudega töötamise ülim eesmärk on täielik virgumine nii oma öistest kui päevastest unenägudest, ei tähenda selle sihi saavutamine veel nähtuste maailma lakkamist. Me lihtsalt õpime nägema reaalsust uuel viisil, kus mitte miski pole pöördumatult hävinud ega lootusetult purunenud. Kõik energiad on küll alalises muutumises ja liikumises ning seetõttu pole võimalik millessegi klammerduda. Kuid meie isiklikud ja kollektiivsed kogemused on tervendatavad. Meil tuleb vaid saada teadlikuks oma tõelisest ajatust olemusest ning jääda ühendusse kosmilise teadvusega, mis on üksolemises Allika endaga ning viibib puhtas algolekus. Paraku pole seda lihtne saavutada, kuid töötamine oma unenägudega on samm õiges suunas, sest see aitab meil eemaldada oma teelt ka kõige tülikamaid takistusi ning taasavastada oma tõelist potentsiaali.



Tiibeti traditsioonis, mille uurimine on hämmastaval kombel aidanud mul kontakti saada meie oma rahva muistse ent ununenud tarkusega, on unenägudega töötamine valgustumisele viiv praktika, mis õpetab meid nägema ka ärkveloleku maailma kosmilise unenäona. Sarnaselt öistele unenägudele, milles teadlikuks saades võime oma kogemust muuta, on võimalik taasluua, tervendada ja transformeerida ka seda maailma siin, sest nii nagu öiste unenägude taga, on ka meie ärkvelelu kogemustel üks ja seesama allikas – puhtas algolekus viibiv jumalik teadvus, mille osad me kõik oleme. Kui mõistame, et kõik ongi unenägu ning et paljude nähtuste näol on tegemist vaid meie isiklike või kollektiivsete projektsiooniga, ei koge me enam maailma ega siin ilmuvaid nähtusi hirmutavate ja ohtlikena. Meie võimuses on oma kogemust muuta, kuna juhtimispult on meie enda kätes ning meie tõeline olemus suudab ümbritsevat maailma väga positiivsel viisil mõjutada ning muuta see nii enda kui teiste jaoks paremaks paigaks. 

neljapäev, 23. juuni 2016

Jaaniöö tervendav meditatsioon

Maagiline rännak 

Meditatsioonitekst Riina Grethieli audiokursusest "Sise-Maa ja Lemuuria tervendus"

Allikas: Flickr.com

Vii esmalt tähelepanu hingamisele. Hinga sisse valgust ja välja hingates lase lahti kõik segavad mõtted, kõik ootused ja eelarvamused – samuti kõik ennast vähendavad mõtted. Luba neil hajuda olematusesse – säravasse valgusesse sinu ümber.

Sisse hingates kujusta, et sinusse voolab puhas tervendav energia kõrgematest dimensioonidest, kõrgematelt valgusetasanditelt. Seejärel loo otseühendus Allika endaga, tehes seda lihtsalt taotluse abil. Siruta oma teadvusekiir üles, otsekui suunaksid oma pealaelt valgusenoole ülespoole ja looksid oma mõtte- ja südamejõul valgusesilla, mis ulatub läbi kõikide vaimse hierarhiatasandite otse Algallikani välja.

esmaspäev, 20. juuni 2016

Suvise pööripäeva sõnum haldjatelt

Riina Grethiel

Haldjad on sillaks vaimse maailma ja materiaalse maailma vahel. Nad pole küll otseselt füüsilised olendid, kuid ka mitte kehatud vaimud. Haldjad toimivad kahe maailma vahel, eeterlikul tasandil, ning on tugevalt seotud Maa rütmidega. Suvine pööripäev on nende jaoks väga oluline sündmus, sest tegu on Elu võidukäigu ning kasvamise haripunktiga kogu Looduses.

Pööripäevadel hõrenevad seinad füüsilise maailma ja seda ümbritseva eetertasandi vahel ning see on hea aeg haldjatega suhtlemiseks. Vanadel eestlastel oli kombeks pühade puude ja ohvrikivide juurde haldjatele ja loodusvaimudele annetusi viia ning ka tänapäeval võib seda teha. Sobiv annetus on looduslik kristall, väike hõbemünt, komm (ilma paberita loomulikult!) või küpsis. Füüsilisest annetusest tähtsam on siiski puhas taotlus haldjaid ja loodusvaime austada ja toetada, et olla harmoonias ja tasakaalus Loodusega, ning eriti tähtis on jälgida, et keegi jaanipäeva pidustuste käigus oma prügi loodusesse ei jätaks.

Kinuko Y. Craft