neljapäev, 17. november 2016

Ilmapuu saladuslikud maailmad

H.J. Leppoja & Riina Grethiel

Midgardr

Sissejuhatus

Viikingite kultuur ja mütoloogia on meile, eestlastele, üks oluline võti meie vanema pärandi lahtimõtestamisel. Ehkki eestlaste loomislaulu õunapuu on eelkõige Elupuu ning seega osa suuremast ühtsusteadvuse maatriksist, on ka Skandinaavias tuntud Ilmapuu ehk Yggdrasill tasakaalustatud universumi mudel. Tõlkes tähendab Yggdrasill siiski mitte puud, vaid „Odini hobust“, viidates sellele, et Ilmapuu on avaram teadvusekandja või koguni valguskeha meie teadvusele, võimaldades liikumist olemasolu eri tasandite vahel. Odin ise oli aga Suure Isa ehk jumaliku meespoole võrdkuju, kes müütide järgi pidi ohverdama oma silma, et juua Suure Ema tarkuseallikast. 

Eesti vanades regilauludes tuntakse Odinit aga hoopis Osmina ning seda nime kasutatakse sageli kui sünonüümi Kalevile või Kalevipojale. Paljud meie kohanimed viitavad samuti Odinile – nagu Osmussaar (Odensholm ehk Odini haud) ja Otepää (Odini pea). Kas Odin, keda viikingiajal austati kui Jumal-Isa, võis olla Kalevite soost? Kas Odinit kummardanud kangelaste ja sõjameeste algne ülesanne oli rahumeelse ja harmoonilise jumalannakultuuri kaitsmine? Ja kas Skandinaavia kuulsad ruunid võisid pärineda meie muistsest jumalannakultuurist? Me ei tea konkreetset vastust neile küsimustele, ent juba selliste küsimuste esitamine võib avardada nägemust kaugemast minevikust.

Ruunidel oli Skandinaavias ja ka teiste germaani rahvaste seas väga oluline tähendus. Neid kasutati tihti loitsimisel ning ruun ise tähendab „loitsu“, „saladust“ ja/või „sosinat“. Kui Odin oli õppinud tundma maailma kõiki tarkusi, polnud enam midagi, mida ta ei oleks teadnud. Sellest hoolimata ei olnud tema himu uute teadmiste järele vaibunud. Elavate maailmast teadis ta kõike, vaid surnute tarkused jäid jumalate kuningale saladuseks. Kuid isegi surm polnud piisav takistus, et Odinit heidutada. Nii rippus Odin üheksa päeva ja üheksa ööd Yggdrasillil ilma toidu ja joogita, enne kui suri ning surnuteriiki laskus. Surnute juures õppis Odin tundma maagilisi märke – ruune. Omandanud ruunide väe, suutis Odin end neid kasutades uuesti ellu äratada. Selle müüdiga seostakse ka „Poodud meest“ tarokaartide seas, mis tähistab kõike peapeale pööravat transformatsiooni ning sügavale enese sisse viivat pühitsusprotsessi. 

On täiesti võimalik, et oma versiooni ruunikirjast tundsid ka meie kauged esivanemad, ehkki selle iidse kirja fragmendid on säilinud Eestis vaid peremärkidena. Ruunide tundjad võisid olla pühitsetud, kes usaldasid kirjamärgid pärast ristirüütlite tulekut vanadele tavadele truuks jäänud peredele kaitsetalismanideks. Iidne õpetusliin ise aga katkes ning vallutajad tegid kõik selleks, et siinsest müstilisest pärandist mitte mingit jälge maha ei jääks. Huvitav on siiski see, et eesti keeles ka praegu kirjamärke just „tähtedeks“ nimetatakse. Ilmselt on rahva mälus tugev seos taevatähtede ja maagiliste kirjamärkide vahel, mida tundsid need, kes oskasid avada sisekosmosesse viivaid väravaid. 

Põhjala mütoloogiat ning eriti selle keskmes asuvat Ilmapuud uurides võivad meile mõned ammuununenud teadmised tasapisi meelde tulema hakata ...

Ilmapuu üheksa maailma

Kõik Ilmapuu üheksa maailma on võrdsed osad suurest tervikust. Eraldi käsitledes võib neid vaadata kui universumi erinevaid aspekte, algelemente või teadvustasandeid, mis üksteist tasakaalustavad. Ja kuigi Ilmapuu on eelkõige makrokosmose mudel, saab seda ka mikrokosmosena vaadelda. Sel juhul näeme, et Ilmapuu vertikaaltasandi maailmad vastavad kehatasandil tšakratele. Asgardr ühendab kroontšakra ja kolmanda silma, väljendades jumalikku tarkust (Odin), mida tasakaalustavad armastus (Freyja) ja vägi (Thor). Alfheimr ehk haldjateilm vastab kurgutšakrale ning aitab ühendust saada loomingulisuse ja valgushaldjate inspiratsiooniga. Midgardr peegeldab südant ning teeb antud kontekstis nähtavaks viikingi sõdalaste vägeva kaitse tagant helendava südamevalguse. Svartalfaheimr väljendab nii nabatšakrat kui sakraalkeskust ning on ka sisemise tule ja loomisväe asupaik. Helheimr vastab juurtšakrale ning aitab ühendust saada nii Maa-Ema kui ka Kosmilise Jumalanna endaga. Helheimr on Suure Ema ehk somaatilise tarkuse vald ning täiendpooleks Asgardrile, mida valitseb kõrgema mina poolt juhitud mõistus ehk Suur Isa. 

Lisaks vertikaalteljele on Ilmapuul esindatud ka horisontaaltasand ning need neli horisontaaltasandi maailma kuuluvad Midgardri ehk südametšakra juurde, väljendades nelja algelementi – tuld, vett, maad ja õhku. Olles südametasandi värav, peidab Midgardr eneses viiendat elementi ehk ilmaruumi, millest kõik olemasolev (kaasaarvatud Ilmapuu ise) tekkinud on.

Kehatasandil Ilmapuud vaadeldes näeme, et tegelikult on kõik maailmad ainulaadsed väravad puhta algoleku juurde, mida väljendab keskmine kanal (Asgardris vikerkaaresild ning Helheimris kuldne Gjallarbru sild). Ilmapuu kesktelg ühendab erinevaid maailmu ning tõestab seda, et kõik tasandid on oma puhtas olekus võrdselt väärtuslikud. 


Ilmapuu üheksa maailma
Teksti ja piltide autor H.J. Leppoja

Vanaskandinaavia mütoloogia on täis sümboleid ja salapära, ehkki pealiskaudsel vaatlusel jätab see maailm tihti vägivaldse ja isegi jõhkra mulje, eriti kui viikingisaagasid uurida. Põhjala jumalad tunduvad sõjakad ning paistab, nagu oleks terve nende näiliselt dualistlik maailmakorraldus üles ehitatud vaid võitlemisele. Müüdid on aga aja jooksul palju muutunud ning vaevalt, et ükski neist oma esialgsel kujul säilinud on. Põhjala müüdid levisid suust suhu ja põlvest põlve. Viikingiaja lõpuks loetakse 11. sajandi keskpaika, kuid peamiselt hakati müüte kirja panema alles kaks sajandit hiljem Islandil, kui tõeliseid viikingeid enam ei olnud. Inimesed, kes müüte ja saagasid üles tähendasid, olid ise kristlased ning arvestades kiriku hukkamõistvat suhtumist kõikidesse paganlikesse uskumustesse ja jumalatesse, ei saa neid allikaid päris objektiivseteks pidada. Kas tahtlikult või mitte lisasid kirjapanejad müütidele oma tõlgendusi või arusaamu. 

Põhjala mütoloogia kosmoloogia on üles ehitatud Ilmapuule, mida nimetatakse Yggdrasilliks. See on hiiglaslik igihaljas saarepuu, millel asuvad üheksa maailma. Sümbolina võib Ilmapuu näida vihjena hierarhilisele ja/või polariseerunud kosmoloogilisele korraldusele, kus ülemised maailmad on „head“ ning alumised „halvad“. Taoline käsitlus esineb näiteks „Nooremas Eddas“ ning on arvatavasti mõjutatud kristlusele omasest dualistlikust maailmavaatest. Käesolev maalide tsükkel tutvustab aga teistsugust tõlgendusviisi, mis ei põhine maailmade vastandumisel üksteisele, nagu näiteks taevas-põrgu kontseptsioon, vaid pigem komplementaarsusprintsiibil. Teisisõnu, kui on kaks maailma, näiteks jumalate maailm ja allilm, siis ei ole üks hea ja teine kuri, vaid nad täiendavad üksteist, esindades ühe ja sama ürgjõu kahte erinevat aspekti. Seda ideed on kõige parem lahti seletada, kasutades yin-yang sümbolit, mis märgib kahe vastandliku ürgjõu harmoonilist kooseksistentsi. Puu kosmoloogiat võib vaadelda kui terviklikkuse manifestatsiooni, mis on üheaegselt nii imago mundi („maailma pilt“) kui axis mundi („maailma telg“) ning sillaks erinevate maailmade vahel. 

Ilmapuu nimi Yggdrasill tähendab vanaskandinaavia keeles „Odini hobust“, kuna Yggr („kohutav, hirmuäratav“) on üks Odini kui põhjala jumalate kuninga paljudest nimedest. „Hobust“ võib antud kontekstis vaadata kui transpordivahendit, mis kõiki üheksat maailma üksteisega seob. Seda saab tõlgendada ka kui vihjet müüdile, kus Odin tarkuse omandamiseks end puule üles riputades ohvriks tõi. 

Asgardr

Asgardr ehk jumalate kodu on kõige kõrgemal asuv maailm Yggdrasillil ning seda maailma iseloomustavad hästi kolm kõige tähtsamat jumalat põhjala panteonis – Odin, Thor ja Freyja. Odin on jumalate kuningas, kes on tuntud nii tarkuse- ja poeesiajumala kui ka sõja- ja surmajumalana. Teda saadavad hundid ja kaks ronka – „Mõte“ ja „Mälu“. Odinil on üks silm, sest teise ohverdas ta teadmiste saamise nimel tarkuseallikat valvavale Mimirile. Ühes käes hoiab Odin oda, mis tabab alati märki, teises käes aga joogisarve, mis on täis maagilist skaldimõdu, mille joomine erakordse luuleande annab. Asgardris istub Odin troonil, kust ta võib näha kõike, mis Ilmapuu üheksas maailmas aset leiab. Tema õlgadel olev karusnahast keep on aga vihje viikingite kõige kardetumatele võitlejatele, niinimetatud šamaansõdalastele, keda kutsuti berserker’iteks („karu särkideks“) ja ulfhednar’iteks („hundi nahkadeks“). 

Odini vasakul käel asub äikesejumal Thor, kes on tugevaim jumalate seas. Thor on Odini ja maajumalanna Jördi poeg ning müütides kirjeldatakse teda kui suurt kasvu punaste juuste ja habemega vägimeest. Thoril on käes maagiline vasar Mjöllnir, mis on maailma kõige võimsam relv. Thori valduses on lisaks Mjöllnirile veel kaks maagilist eset – vägevuse vöö ja raudkindad, mille abil saab ta oma võimsat vasarat käsitseda. Kui äikesejumal üle taevalaotuse kihutab, veavad tema kaarikut kaks sokku.

Odini paremal käel on aga Freyja, kes on vaanide soost. Nimelt on põhjala mütoloogias kaks jumalate sugu – aasid ja vaanid. Vaanid kuuluvad vanemasse kihistusse ning see jumalatesugu võib olla seotud iidsete soomeugri jumalustega, keda tunti Läänemere piirkonnas enne viikingiaja saabumist. Müüdid jutustavad, et maailma nooruspäevil toimus aaside ja vaanide vahel verine sõda ning kui viimaks otsustati rahu sõlmida, saatsid aasid mõned endi seast vaanide sekka ja vaanid vastasid samaga.  

Vaan Freyja on armastuse- ja viljakusjumalanna ning samuti on ta seotud nõiakunstiga. Teda saadavad kaks kassi, kes veavad tema kaarikut. Freyjat kujutatakse tihti kuldjuukselisena ning ta on kõige kaunim jumalate seas. Kaelas kannab ta päkapikkude valmistatud kaelakeed nimega Brisingamen (sõnast brisingr – „tuli“ või „merevaik“) ning seljas pistriku sulgedest keepi, mille abil saab ta linnu kujul ringi lennata. Ühes käes hoiab ta saua, sest Freyja on šamaan, kes tunneb maagiat ehk seidr’i, mis oli võlukunstidest vägevaim ning levinud peamiselt naiste seas. Selle praktiseerijaid kutsuti völvadeks, mis tähendab „saua kandja“. Teises käes on Freyjal viljapeade kimp, mis viitab tema kui viljakusjumaluse olemusele ning see iseloomustas üldiselt kõiki vaanide soost jumalaid. Freyjat peetakse ka valküüride kuningannaks. Valküüride ülesanne oli valida välja väärilised sõdalased ning viia nad surmajärgsesse ellu – pooled neist said Odinile, kes saatis oma langenud Valhallasse, ja pooled Freyjale, Folkvangri. Seetõttu oli lahingus langemine väärikas surm, mida iga viikingisõdalane ihkas. Kuna Freyja oli valküüride käskijanna, oli temal õigus oma sõdalased enne välja valida, ning need, kes üle jäid, olid Odini päralt. 

Odini trooni kohal on näha ka Bifrösti-nimelist vikerkaaresilda, mis ühendab Asgardri Midgardri ehk inimeste maailmaga.

Helheimr

Helheimr on surnute riik, mis asub Yggdrasilli juurte vahel. Seda valitseb Hel, vägev hiidude soost jumalanna, Loki ja Angrboda tütar. Kuigi traditsioonilises, kristliku maailmapildi poolt mõjutatud tõlgenduses on Helheimr sünge allilm, siis algsel kujul võis Helheimr Asgardriga võrdselt hiilgav olla. Hel’i nimi tähendab „peidetud“ või „varjatud“ ning mütoloogias on Hel kirjelduste järgi poolenisti musta või tumesinist värvi. Hel’i jalge juures puhkab hiiglaslik koer Garmr, kes on allilma valvuriks – umbes nagu Kerberos kreeka mütoloogias. Ümber Hel’i parema käe on keerdunud madu, mis on tarkuse sümbol. Hel’il on ka Leegitsev Silm, mille abil ta nägi inimeste südametesse ning mitte keegi ei saanud midagi selle pilgu eest varjata. Hel’i trooni seljatoel on niinimetud „loitsumärk“, mis on alternatiivne versioon päikesekettast ning kaitseb kurja eest. Kummalgi pool märki on kujutatud tagurpidi ruun Algiz, mille õigetpidi kujutist nimetatakse „eluruuniks“ ja tagurpidi versiooni „surmaruuniks“. Hel’i trooni taga on Gjallarbru sild, mida katab sädelev kuld ning mida ületades jõutaksegi allilma. 

Hel’i paremal käel on Baldri, Odini ja Friggi noorim ja armastatuim poeg. Baldr on erinevalt enamikest teistest jumalatest rahumeelne ning teda seostatakse valguse, puhtuse, armastuse, õigluse ja andestamisega. Kui Freyja oli kauneim jumalannade seas, siis Baldr on nägusaim jumalate hulgas. Baldri seljataha jääb ka Valhalla, mida kirjeldatakse uhke ja suursuguse kojana vapralt lahingus hukkunud sõdalastele – einherjeritele. Hilisemate tekstide järgi asub Valhalla Asgardris, kuid varasemad allikad viitavad sellele, et Valhalla asus siiski maa sisemuses. 

Hel’i vasakul käel on hiiutar Hyrrokkin („tulest närvutatud“ või „see, kellel on tulest kortsud“), kes oli nii vägev, et ta kutsuti Baldri matusele, sest mitte keegi teine ei jõudnud hiiglaslikku matuselaeva vette lükata. Hyrrokkin saabus kohale, ratsutades hundil ning kasutades ohjadena elavat rästikut. Tema ratsu olevat olnud nii metsik, et Odini poolt seda valvama määratud neli berserkeri ei suutnud hunti ilma teda uimaseks löömata taltsutada. Hyrrokkin lükkas esimesel katsel laeva vette ning seda säärase jõuga, et terve maa vappus.

Midgardr

Midgardr on inimeste maailm, mis tõlkes tähendab "keskel asuvat eluase", sest see maailm asub Yggdrasilli keskel. Pildil on Midgardri kujutatud maastikumaali stiilis, mille põhielemendiks on Skandinaavia majesteetlikud fjordid, teise olulise motiivina aga merel seilavad viikingite laevad, täis kartmatuid meremehi, kes tegelesid nii maadeavastamisega kui ka oma kurikuulsate rüüsteretkedega kristlikus Euroopas. Virmalised taeva taustal väljendavad aga seda puhast algenergiat ning minevikust pärit tarkust, mida viikingid kaitsesid ja mis neile väge andis.

Midgardi ümbritseb Jörmungandr ehk Midgardri madu, üks jumal Loki kardetuimatest lastest ja manala valitsejanna Hel'i vend. Tegemist on hiiglasliku meremaoga, kes kasvas nii suureks, et võis end maailma ümber keerata ja oma saba suhu haarata. Oma saba neelav madu ehk ouroboros on iidne sümbol, mis tähistab lõpmatust ja terviklikkust, samuti elu lõputut ringkäiku.

Niflheimr

Niflheimr on iidne jäämaailm, üks kahest ürgilmast, millest universum alguse sai. Tõlkes tähendab see "udude maailma", mis viitab vee elemendile oma kõige puhtamas ja algsemas olekus. Müütides paikneb see ürgne maailm Midgardrist kaugel põhjas, olles koduks ka härmahiidudele ehk hallahiiglastele, kes aga pildil jäämaailma ürgse vägevuse kõrval üsna väikestena tunduvad. 

Muspellsheimr

Muspellsheimr on tulemaailm ja teine iidne ürgilm. Kui Niflheimr asub põhjas, siis Muspellsheimr jääb lõunasse. Selle elanikeks olid tulehiiud, keda kutsuti Muspelli poegadeks. Muspellsheimris elab ka tulehiid nimega Surtr, kellel on tulest mõõk, mis "särab eredamalt kui päike". Tule ürgmaailma keskmes on purskav vulkaan, mis illustreerib tule elementi kõige algsemal ja taltsutamatumal kujul. 

Jötunheimr

Jötunheimr on Midgardrist itta jääv maailm, mida asustavad samuti hiiud. Vahel nimetatakse seda maailma ka Utgardriks, mis tähendab "teisel pool tara". Põhjala mütoloogias leidub palju erinevaid hiide ning neil on müütides tähtis osa kord jumalate vastaste, kord liitlastena. Elementidest näib Jötunheimr väljendavat avaruse ja vabadusega seonduvat õhu elementi. 

Vanaheimr

Vanaheimr on eluasemeks teisele jumalatesoole – vaanidele. Vaanide kohta ei ole kuigi palju teada ning pole võimatu, et tegu on väga iidsete läänemeresoomlaste jumalatega. Tavaliselt seostatakse vaane viljakuse ja maagiaga ning ainsad teadaolevad vaanid on Freyja ja Freyr ning nende isa merejumal Njördr, kes kõik elavad Asgardris. Veel on mainitud maajumalannana vaani nimega Nerthus, keda peetakse Freyja ja Freyri emaks ning kelle üheks oluliseks kultusekohaks võis olla ka Saaremaal asuv Kaali järv. 

Kuldne koloriit sellel pildil väljendab viljakust, millega seostati kõiki vaane. Kaljul seisev naisekuju on Nerthus ise ning kaljuneem, millel ta seisab, sümboliseerib tema rolli maajumalannana. Käes hoiab ta saua nagu Freyjagi, vihjamaks vaanidele kui seidr’iks nimetatud võlukunsti valdajatele. Tema kõrval seisab metssiga, kes oli oluline kultusloom ka muistsetel aestidel (eestlastel) ning väljendas Suure Jumalanna väge. Elementidest sümboliseerib Vanaheimr maa elementi väga puhtal ja tasakaalustatud kujul. 

Svartalfaheimr

Svartalfaheimri kutsutakse mõnikord ka Nidavelliriks ehk "tumedateks väljadeks". See maailm on koduks päkapikkudele ja niinimetatud tumedatele haldjatele. Päkapikud on maa all elutsevad sepad ja aardevalvurid ning neil on tihti tähtis roll müütides. Meisterseppadena valmistasid nad palju erinevaid imeasju, nende seas ka Freyri kuldharjastega metskuldi Gullinborsti, millel too sai nii päeval kui öösel pimedust kartmata õhus ja merel ratsutada. Lisaks sellele valmistasid päkapikud ka Draupniri-nimelise võru, millest igal üheksandal ööl kaheksa uut sama rasket võru välja ilmub, ning Thori vasara, Mjöllniri. 

Svartalfr tähendab musta või tõmmut haldjat ning see tõmmunahaline maa all elutsev haldjasugu on vastandiks heledatele valgushaldjatele, kes elavad Alfheimris. Pildil on kujutatud kaht maa-alust linna. Ühes neist elavad päkapikud ja teises haldjad. Päkapikkude linna arhitektuur on korrapärane ja funktsionaalne, haldjate linn aga sootuks teistsugune – palju vabam ja korrapäratum, sarnanedes rohkem looduslikele vormidele.

Alfheimr

Alfheimr on koduks heledatele haldjatele ehk valgushaldjatele, kes on müütide järgi "vaadates päikesestki kaunimad". Lisaks sellele on Alfheimr ka vaanide soost valguse- ja viljakusjumal Freyri, Freyja venna kodupaik. Alfheimri kujutamisel on peamiseks inspiratsiooniallikateks olnud William Blake'i maal "Oberon, Titania ja Puck koos tantsivate haldjatega" . 

Vt ka: Ilmapuu saladuslikud maailmad - H.J. Leppoja 

Piltidele lisatud tekst on autori lühendatud ja mõningate muudatustega versioon Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetamisel tehtud praktilisest tööst ILMAPUU PÕHJALA MÜTOLOOGIAS  (Tartu 2016).

neljapäev, 10. november 2016

Riina Grethieli uued mandalad ja väepildid

Need mandalad ja väepildid on loodud taotlusega vahendada meie valgustunud esivanemate energiat, mida anti juba iidsetel aegadel edasi eriliste sümbolite abil. See energia sisaldab ajatuid valgustumisele viivaid õpetusi, mis aitavad luua ühendust tuhandeid aastaid tagasi tekkinud vaimsete ülekandeliinidega kuldajastu loomiseks ja valgustunud eluks siin ja praegu - mis on alati olnud inimeksistentsi üheks kõige suuremaks ja tähtsamaks väljakutseks. 


Kui õpime aru saama meie muistses pärandis peituvast sümbolite keelest, siis siseneme puhtale teadvustasandile, millele need mõistatuslikud sümbolid viitavad. Meie valgustunud esivanemad teadsid, et kui hoomata meele avatud, tühja ja mõõtmatut olekut ehk lõputut teadvusemerd, siis ilmub sealt kõik, mida vajame. Samuti on võimalik ürgolekusse naastes negatiivseid energiaid tühistada ja kogeda pidevat uuenemist. 


Kui puhas teadvus Tühjuses enesest teadlikuks saab, ilmub Suur Ema, kes hõlmab kogu ilmaruumi. Ta on armastav ja valgust kiirgav, ent oma olemuselt Tühjusest lahutamatu. Olles igal pool ja mitte kusagil, on Ta kõik ja mitte miski. Ta on jumalik väljendus meie tõelisele olemusele ning võib ilmuda dünaamilise vikerkaarevalgusena, puhta energiana, mis on vaba kõikidest piirangutest. Psühholoogilisel tasandil aga on Suur Kosmiline Ema meie endi ärganud teadvus - kosmiline tuli, mis põletab ära kõik raskused, sulatab ego tõkked ning lubab meil sirutuda lõpmatusse. 


Kõrgem Tahe ei ole tahe tavatähenduses, vaid puhas lahjendamata Algallika valgus, mille eesmärgiks on taastada algne harmoonia ning vabastada meid kogu inimkonna ajaloo vältel tehtud egovalikute negatiivsete ja kaootiliste tagajärgede käest. Kui häälestume Kõrgemale Tahtele, nihkuvad meie mõtted, tunded, sõnad ja teod – kogu meie elu – kooskõlla suure tervikuga. Me võtame vastu sõnumeid ja juhatust üksnes oma olemuse kõrgematelt tasanditelt, tehes targemaid valikuid, mille tagajärjed on edasiviivad ja tervendavad kõikide asjaosaliste jaoks. Nii juhib Kõrgem Tahe inimest tema arenguteekonnal edasi – üha enam valguse ja armastuse ning teiste jumalike väärtuste suunas. Kõrgema Tahte visuaalne väljendus on püha geomeetria – universaalne teadus matemaatilistest suhetest, harmoonilisest resonantsist ning arhetüüpsetest sümbolitest, mis esinevad kõikjal kogu Loomingus ning pärinevad Allika enese teadvusest. Kõrgema Tahte kiiri on kakskümmend kaks ning tegu on väga võimsa tervendava energiaga. Lisaks aitavad need kiired luua isiklikku ühendust kõrgema minaga ning ankurdada vaimne olemus kehasse. Nii on Kõrgema Tahte kiired meile abiks siis, kui soovime avastada oma jumalikku väge ning olla need, kes me tõeliselt oleme. 


Eestlaste iidne loomislaul on kosmiline meditatsiooniprotsess, mis jutustab nii maailma kui harmoonilise elukeskkonna loomisest müütilise Sinisirje linnu poolt, kes on arhetüübina Suure Jumalanna väljendus, ent praktilisel tasandil tähistab meie enda puhastunud olemust. See laul pärineb muistsest jumalannakultuurist, kus harmoonilise elukeskkonna loomiseks keskenduti teatud jumalike omaduste kehastamisele. Sellega kaasnes eriliste sümbolite kujustamine südamesse ja ka teistesse tšakratesse, et aktiveerida teadvuse sisimat olemust – meie loovat väge ja kõikehõlmavat tarkust. Need sümbolid esindavad ürgoleku energiat kontsentreeritud kujul ja sisaldavad ka potentsiaali plahvatuslikult laieneda, sünnitades sel viisil kogu olemasolu. 


Eestlaste iidses loomislaulus on olulisel kohal Õunapuu kui algne ja polaarsusest vaba Elupuu. See on täiusliku maailma telg, püha puu, mis ilmub merest ehk puhtast algolekust ja sümboliseerib teadvust, mis on saanud enesest teadlikuks. Elupuuvili, mis loomisprotsessi käigus Sinisirje linnuks transformeerub, on aga sümboliks vikerkaarevalguskehale. Kuna vikerkaarevalguskeha ilmub Elupuust, on ta vaba polaarsusest ning väga eriline objekt. Tegu on elava energiaga, mis on võimeline liikuma, looma ja kuju muutma. Kui tuul vilja merre kannab, hakkab õun pöörlema ning keerisest tekib elav valguskeha Loojale Emale, kes omandab nüüd tiivulise kuju ning laskub imelinnuna maapinnale, et ehitada pesa ning luua uut maailma – täiuslikku eluruumi endale ja oma rahvale. See pesa on mandalaruum – Puhas Maa, mis hakkab võnkuma kuldajastu energiates. 

 Puhta teadvuse õied, 2016

Puhas teadvus ja tasakaalustatud elamisviis on loomupärane nii kehale kui kogu elusloodusele. Meie valgustunud esivanemad tundsid harmoonilise ja küllusliku elu valemit ning, keskendudes teatud punktidele kehas, mida aitasid avada erilised väekoodid ka meie rahvuslikes mustrites, oskasid suunduda ürgoleku loomiseelsesse puhtusesse ehk puhta väe seisundisse, kust ammutasid jõudu igapäevaelu väljakutsete lahendamiseks, samuti loomiseks, tervendamiseks ja teadmiste kogumiseks ümbritseva maailma kohta.  


Saades kontakti oma „tõelise kehaga“, hakkame ka oma füüsilist olemust teisiti tajuma ning avastame, et meie keha kui psühhofüüsiline tervik ei olegi nii tahke, kui esmapilgul tundub, vaid võib saada nähtavaks ja ka tajutavaks kui vikerkaarevalguses sillerdav kosmiline muna. Lastes lahti kontseptuaalse nägemuse, avastame, et meie „tõeline keha“ ehk soma ongi alalises muutumises olev energia ja omaette maailmatervik. Meie tõeline keha on asupaigaks õndsusele, soojusele ja puhtale energiale, mis ilmub lakkamatult üha uueneval viisil ürgolekust ehk Algallikast. Just seepärast ongi valgustunud olek leitav kehast enesest ning kui õpime õigel viisil oma kehale keskenduma, avastame otsetee kogu universumit hõlmava ärkveloleku juurde, jäädes samal ajal kindlalt oma füüsilisse inkarnatsiooni ankurdunuks. Me avastame, et teadlikkus olemasolust ei asu mitte meie peas (sest seal saame kontakti üksnes oma piiratud egoga), vaid kogu kehas, mis avab juurdepääsu terve universumi juurde – nii sisemisel, välisel kui ka salajasel ehk varjatud tasandil.  


Viiteid teadlikule unenägemise kui vaimsele praktikale leidub peaaegu kõikides vaimsetes traditsioonides, sh eesti vanades regilauludes („Ilmatütar“, „Kalaneitsi“, „Ori taevas“, „Imeline koda“ jt), mis annavad meile aimu meie esivanemate laialdastest teadmistest teadliku unenägemise vallas ning paljastavad nende iidsete teadmiste hämmastava sarnasuse mitmete tiibeti jooga praktikatega. Oluline on mõista, et kui õpime oma unenägudes teadlikuks saama sellest, et näeme und, võib aset leida väga võimas tervendus. Teadlikku unenägemist oskuslikult rakendades saab lahustada isegi väga sügavale peidetud takistusi ja tervendada ammuunustatud traumasid – ja seda nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil. Teadlik unenägija laskub alateadvuse kaudu oma tõelise olemuse lätetesse ning ankurdab särava valguse teadvuse neile aladele, mis on olnud seni varjatud või tundunud pimedad. 


Vikerkaarevalguskeha on teadvuseseisund, kus meel kogeb plahvatuslikku avardumist, teab korraga kõiki vastuseid oma küsimustele ega muretse enam ebaolulise pärast. Taagast vabanenuna lendab ta kosmilise teadvuse avarustes vabana kui lind, otsides võimalust selle lõputu, tervendava ja õnnestava valguse jagamiseks ja ankurdamiseks. 


© Riina Grethiel Leppoja