esmaspäev, 13. märts 2017

Meie muistse pärandi meenutamine kui väe tagasivõitmise teekond

Riina Grethiel

Minevikupärandi meenutamine ja lahtimõtestamine on oma juurte taastamise ja väe tagasivõitmise teekond. See on väga oluline, sest kuigi meie pärandis säilinud tarkus on kodeeritud, ei jää see oma sügavuselt sugugi alla kõrgvaimsetele õpetustele, mida tuntakse teistes traditsioonides, näiteks budismis või taoismis. Meil tuleb vaid õppida seda sügavat tarkust sisaldavatest sümbolitest taas aru saama, sest mõned sümbolid meie rahva pärandis varjavad endas ääretult võimast ja kõrgsageduslikku energiat, millel on tervendav ja ülendav toime ka tänapäeval. 

Kui vaatleme oma elustiili lääne inimestena, siis näeme, et oleme tänapäeva kultuuri lahutamatud osad, täielikult kaugenenud ja eemaldunud loodusest – vähemalt sellises vormis, nagu see muistsele inimesele avatud oli. Ja enamikul meist (ma ei saa küll rääkida teie kõikide eest) ei ole ilmselt ka vana talukultuuriga olulist sidet. Võib-olla osadel teist on maamajad ja te hoolitsete aia eest, võib-olla kasvatate köögivilju. Aga see lahutamatu side planeediga, mis oli meie esivanematel, on tänapäeva inimese elus kaotsi läinud. Me võime seda taga nutta, ehkki sellest ei ole kasu. Pigem tuleks meil keskenduda sellele, millised on praeguse aja eelised ja võimalused. Ja kõige tähtsam eelis tänapäeval on info kättesaadavus, mis on väga suur kingitus. Varem puudus inimestel võimalus näha neid õpetusi, mida nende keskkonnas küll põlvest põlve edasi anti, erinevatest vaatepunktidest ning võrrelda oma pärandit teiste kultuuride ja traditsioonide teadmistega. Kuid praegune aeg on globaalse ühinemise aeg, kus erinevate kultuuride kõige väärtuslikumad teadmised ja tarkus on meile kättesaadavad. Nii saavad erinevad kultuurid kokku meie enda sees, meie enda elus. 

Paljud teist tegelevad India, Hiina või Tiibeti usunditega, New Age’iga, kristallidega, tervendamisega – mitmete erinevate õpetustega. Paljud neist teadmistest on imporditud siia, kasvõi kõikvõimalikud meetodid, kuidas töötada kristallidega. Eestlased armastavad kristalle ning selle põhjuseks võib olla tugev tõmme Maa sisemuses peituva väe ja tarkuse poole, mis oli ka meie esivanematele omane. Enamik meist on õppinud veel palju teisigi tehnikaid ja praktikaid ning puutunud kokku kõikvõimaliku vaimse informatsiooniga. Just seepärast ongi väga oluline kogu see teadmine ja tarkus, mida oleme kogunud ning millel on meie jaoks väärtus, ühendada selle konkreetse rahva pärandiga, meie esivanemate tarkusega. Sest alles see annab tegeliku mõõtme meie vaimsele teekonnale ning ankurdab meid vaimsete püüdlejatena siia, selle rahva hulka, sellele maale. Meie vaimne tee ja kuhu me välja jõuame on oluline mitte ainult meie isikliku edasimineku seisukohast, vaid ka meie rahva arengu seisukohast, sest siinsed muistsed õpetusliinid on läbilõigatud ja katkestatud ning neid on vaja taastada. 

Meid toetatakse selles protsessis, sest valgustunud esivanemate kohalolek on energiatasandil täiesti reaalne. Nad tulevad hulgakesi ja ümbritsevad meid ringina, ehkki oma meditatsioonides olen näinud ka kolme naist, kes mõni aeg tagasi tulid mulle ütlema, et kõik see, mis ärkamisajal jäädvustati, tuleb ümber hinnata ja ümber tõlgendada. Sest sellisel kujul, nagu meie pärand kristluse mõjul tookord käsitlemist leidis, ei toida inimeste vaimu tõeliselt ega edastada seda, mida see rahvas siin tegelikult teadis. Praegusel kujul ei ühenda meie minevikupärand meid päris õpetustega, päris vaimsusega. Enamik tõlgendusi on kas liiga pinnapealsed või liiga akadeemilised ning tulemuseks on see, et vaid üsna väheseid üldse huvitab meie muistne pärand. 

Ent kui me ei soovi olla ebemed tuules ega vooluga kaasaminevad lehekesed jõevoolus, on meie jaoks oluline vaadata sügavale enda sisse – sinna, kus asuvad meie muistsed juured. Ja me võime avastada, et kui tungime läbi neist looridest ja katetest, kogu viimaste aastatuhandete võitlusest ja segadusest ning ka tavamaailma arusaamast selle kohta, missugune meie minevik oli, siis näeme endalegi üllatuseks erakordselt suurt valgust. See valgus tuleb meie esivanematelt, kes olid valgustunud, ehkki nad ennast ise niimoodi ei nimetanud, sest nende jaoks ei olnudki mingit vastandumist valgustunud ja mittevalgustunud oleku vahel. Nad elasid täiuslikus kooskõlas planeediga ja ka oma vahetu ümbrusega, samuti kogu kõiksustervikuga – kosmosega, tähtedega, päikese ja kuuga ning kõikide puude, loomade, taimede ja mineraalidega; kõige sellega, mis jääb jalataldadest allapoole ja kõige sellega, mis jääb peakohale, ning nad ei vaadanud taevast ja maad kui üksteisest lahutatud nähtusi, vaid see kõik oli nende jaoks üks suur ja terviklik ilmaruum – ilm ise. 

Eesti vanades lauludes ja lugudes on tähtis koht nii ilmal kui ilmatütardel ehk kõiksustervikuga kooskõlas olevatel naistel või omamoodi preestrinnadel, kes oskasid mediteerida ja kes meie muistset traditsiooni enese sees edasi kandsid. Näiteks istub laulu „Ilmatütar“ minategelane otse ilma ääre peal ja vaatab üksisilmi taevasse ega tule koju, kui teda kutsumas käiakse. Ometi saab ta otsekui maagilisel teel kõik oma tööd ja toimetused tehtud, sest on vahetus ühenduses selle lõputu jõuga, mida võime nimetada Suureks Jumalannaks või puhtaks ürgolekuks, kus ei olegi polaarsusi. Jumalannaks teeb ilmaruumi eelkõige see, et kogu olemasolu sünnib Temast. Ta ei loo ega konstrueeri maailma, vaid kõik lihtsalt ilmub Temast ilma pingutuseta. 

Ja see ilmaruum on meile tänaseni kättesaadav. Seda täidavad lihtsalt teised nähtused, teised dekoratsioonid kui muistsel ajal. Enamik meist elab linnakeskkonnas, meie ümber on majad ja autod ja palju inimesi, mitte enam niivõrd palju loomi ega loodust, vaid me elame inimeste keskel nagu suures sipelgapesas või mesilastarus. Siiski on ka praegusel ajal kõikjal meie ümber energia, sest ükskõik kuhu või mille taha me vaatame, igal pool on see puhas ürgolek, Kõiksuse Ema, kellest kõik on ilmunud või kelle "kehast" asjad ja tarbeesemed on valmistatud. Me võime Teda nimetada ka Maa-Emaks, ehkki Maa-Ema võib olla piirav mõiste tänapäeva inimese jaoks, kelle meelest Maa on vaid väga väike osa  kosmosest. 

Soomlaste eeposes „Kalevala“ nimetatakse Suurt Ema Ilmatariks. Siiski taandab kogu see lugu, mis seal Ilmatari ümber keerleb, Ta vaid üheks paljudest jumalustest, aga kui minna selle kõige taha – nende mõistete, tähenduste ja seoste taha –, siis on ka seal lõputult võimas kohalolek, lõputult võimas energia, Algallika enda valgus. Kristluses nimetatakse Teda Jumalaks, taoismis Tao’ks, budismis Suureks Tühjuseks või rigpaks ehk iseenesest teadlikuks teadvuseks – lõputuks kosmiliseks kohalolekuks. 

Üks võimas pühitsetu, kes on meie rahva hulgas elanud, oli Friedrich Reinhold Kreutzwald. Tema sõnumeid ei ole alati mõistetud, sest kui ta pani Õpetatud Eesti Seltsi palvel kirja eepose „Kalevipoeg“, siis oli see pigem diagnoos meie rahvale, mitte aga ravim. Pole mingi saladus, et see eepos ei ole meie rahvast ülendanud, vaid on alati osutanud probleemidele – eelkõige juurte kaotuse teemale, mis sümboolselt väljendub Kalevipoja jalgade mahalõikamises tema enda mõõga poolt. „Kalevipoeg“ on kirjutatud vaid väliselt kangelasloona, sisuliselt teeb see aga nähtavaks egorajale asunud meesaspekti languse teekonna, mille põhjuseks on kaugenemine Suurest Jumalannast ja koos sellega esivanemate pärandist tervikuna. See väljendub Tarkuseraamatu äraandmises, samuti väe kuritarvitamises, mis leiab aset päris mitmel korral. Me näeme ka, kuidas selles loos mees- ja naisenergiad kuidagi omavahel kooskõla ei leia ja see on nii eestlaste „Kalevipojas“ kui ka soomlaste „Kalevalas“ üks keskseid teemasid. 

Kuid lisaks eeposele on Kreutzwald kirja pannud ka hulgaliselt muinasjutte, kus ta üritas leida teed tervenemise juurde. Paljud tema muinasjutud peidavad endas lahendusi ja võtmeid ebakõlade ületamiseks. Ja kui ka „Kalevipoeg“ ei näita meile tervendamisteed, vaid üksnes haigust, mille põhjuseks on muistsest pärandist kaugenemine, siis muinasjuttudes sirutavad valgustunud esivanemad läbi aja ja ruumi meile oma abistava käe. Nad õpetavad, kuidas saada kontakti kauge mineviku kuldajastu energiaga ning näitavad, et üks tee puhtale teadvustasandile leiab aset nende sümbolite uurimise teel, mis on kunagi väga ehedal kujul puhtast algolekust ilmunud ja vastuvõtjate poolt ühel või teisel kujul mõne kunstilise väljendusvahendi abil jäädvustatud. Sellised sümbolid on teetähised, mis on otsekui märkidena maha jäetud, et meil oleks võimalik leida tagasiteed selle juurde, mida kord teati ja kogeti. 

Ja paljud sümbolid viitavad kogemusele – kontaktile selle lõputu väe ja valgusega, mis on tõesti siinsamas, igal pool, meie sees, meie ümber, kõiges, mis olemas on, igas meie rakus, aga ka väljaspool meid. Kui saame sellega taas kontakti, siis kõik avaneb meie jaoks ja kõik vastused on kättesaadavad. Me mõistame, kuidas oleme kõik ühenduses üksteisega ja oma esivanematega, ning näeme, missugune vägi juhatab meid edasi tulevikku – nii meid inimestena meie isiklikku tulevikku kui ka kogu rahva ja inimrassi tulevikku ehk sinna, mis kogu inimkonda ees ootab. Ja me näeme väga selgelt, et see rada, mille peal inimkond on juba tuhandeid aastaid, kümneid tuhandeid aastaid, on isekuse rada ning meil tuleb sellelt maha astuda. Meil tuleb valida kõrgem ja puhtam tulevik, kuid selleks tuleb meil õppida selgeks viisid, kuidas ühineda oma suurema olemusega ja olla need, kes me tõeliselt oleme.